Vaimõisat mainiti esimest korda 1494. aastal, kui see kuulus Hans Farensbachile; keskajal oli see arvatavasti kivist vasallilinnus. 1724. aastast kuulus mõis seitse aastakümmet Wetter-Rosenthalidele. 1793. aastal alustasid uued omanikud Nasackinid kahekorruselise peahoone ehitamist ning 1802. aastal mõisa ostnud Wilckenid lõpetasid selle 1818. aastal. Peahoone fassaadi ilmestab kolme akna laiune eenduv keskrisaliit kolmnurkfrontooniga ja esimese korruse rusteeritud seinapinnad; esimesel korrusel kasutati arvatavasti ära keskaegse vasallilinnuse müüre.
Pärast Teist maailmasõda tegutses peahoones kool kuni 1974. aastani. Praegu on hoone eraomanduses ja osaliselt restaureeritud, sealhulgas on tehtud uus plekk-katus.
Omanikud
Farensbach1494–16. saj lõpp
von Flemming17. saj
von Wetter-Rosenthal1724–1793
von Nasackin1793–1797
von Baranoff1797–1802
von Wilcken1802–1890. aastad
von Knorring1890. aastad–1899
Schmidt1899–1916
Kiver ja Shashulin1916–1919
Teadmiseks
Mõisa magasiait on neogooti stiilis ja meenutab teravkaarportaali ja roosakna tõttu väikest kirikut.
Sihitee lõpus Tallinna–Pärnu maantee ääres asunud kõrtsi kasutati Rootsi ajal ka postijaamana.
Ait ja tall-tõllakuur ümbritsesid erandlikult peahoone tagust väljakut.
